Vähem kui minutiga...

Tellisin mõni nädal tagasi omale Amazonist jälle portsu raamatuid. Küllap olin optimist ja arvasin, et saan õhtuti lapsega tegelemise kõrvalt lugeda. Enamik raamatuid seisab siiani toa nurgas kastis ja ootavad aega, mil nad lugemisele võetakse või vähemalt riiulile pannakse.

Eile kui laps juba magas ja naine oma "Ameerika puritaanlikku kirjandust" luges, sain ühe raamatuga juba tutvust teha. Raamatu pealkiri oli ":59" ja sisaldas see populaarteaduslikke kokkuvõtteid psühholoogia ja sotsioloogia valdkonnas tehtud uuringutest. Stiil oli sarnane neile kokkuvõtetele, mida raadiost sageli kuuleb ja mis algavad sõnadega "Briti teadlased uurisid..." :-)

Igatahes jäi silma üks uuring, mis käsitles kiitmise ja tulemuste vahelist seost. Kontrollgruppideks oli kolm seltskonda lapsi, kellele anti lahendada mõningad keerulised ülesanded. Kõik kolm grupp lahendasid ülesanded enam vähem sama hästi. Seejärel anti gruppidele tagasisidet:

• Esimest gruppi kiideti kõvasti ja öeldi neile, et te olete kindlasti väga targad;
• Teist gruppi ei kiidetud üldse;
• Kolmandat gruppi kiideti ja öeldi neile, et te kindlasti pingutasite väga.

Seejärel anti gruppidele valida, kas nad teevad kergeid ülesandeid või raskeid ülesandeid. Esimene grupp tahtis valdavalt teha kergeid ülesandeid; teine grupp jagunes pooleks kuid siiski rohkem taheti teha raskeid ülesandeid; kolmas grupp soovis valdavalt teha raskeid ülesandeid. Kui lapsed olid ülesanded järjekordselt ära lahendanud, korrati kiitmise / mittekiitmise protseduuri.

Seejärel anti lastele lahendada sama rasked ülesanded kui esimesel korra. Selgelt kõige halvemini lahendas ülesanded grupp, kelle tarkust oli kiidetud ja kõige paremini grupp, kelle pingutust oli kiidetud. Ehk parem jäta üldse kiitmata kui et tarkust kiita. Või nagu ütles minu magistriõppe õppejõud, et te siin auditooriumis olete kõik liiga targad, et oma äri alustada. Tark inimene kardab oma "targa positsiooni" kaotada ja jätab parem asjad tegemata kui et eksib.

Huvitav oli aga see artikkel minu jaoks selle pärast, et Net Groupis anname kord kvartalis välja töörügaja tiitlit. Selle tiitliga on olnud palju nurinat, sest paljudele ei meeldi rügaja olla. Kui mõelda rügaja peale, siis on see inimeste nägemuses mitte väga taibukas palehigis töötav inimene. Kas Eesti talupoeg sada aastat tagasi oli rügaja? Kas häbeneme, millised me väljapoole paistame ja ei taha tunnistada, et oleme edu nimel tõesti vaeva näinud?

Virtualiseeritud lahendus keskmises ettevõttes

16. septembril korraldasime "väikese" seminari virtualiseerimise teema värskendamiseks ja ülevaate andmiseks VDI ja vSphere arengutest. Väike oli jutumärkidega selle pärast, et kavandame suuremat Net Groupi juubelifoorumit oktoobrisse ja septembri seminarile planeerisime 40 osavõtjat. Registreeris end aga üle 120 inimese. Osalejate arv on selge märk virtualiseerimise teema aktuaalsusest.

Tegin seminaril koos Matiga väikese ülevaate virtualiseeritud lahenduse planeerimisest keskmises ettevõttes. Tavaliselt on sellises ettevõttes eraldi serverid failidele, grupitööle / e-kirjadele, kasutajate halduseks, andmebaasile ja andmebaasirakendusele; IT süsteemi füüsiline ülesehitus on sarnane järgnevale joonisele.



Sellise lahenduse ülal pidamiseks piisab tänastes tingimustes ühest serverist. Serverite protsessorite jõudlus ja mälu hulk, mida serverisse saab paigaldada, tagab keskmiselt 15 virtuaalse serveri normaalse töö. Uutel protsessoritel on 6 ja enam tuuma ning arvutusjõudlusest tavaliselt puudu ei jää.

Vaid ühe serveri kasutamisel on omad miinused:

• serveri riistvara rikke korral on kõik teenused läinud;
• serveri hooldus mõjutab kõiki serveril töötavaid teenuseid;
• serverisse paigutatavad kõvakettad ei vasta kõigi erinevate virtuaalserverite vajadustele.

Kui esimesed kaks on arusaadavad põhjendused, siis viimane nõuab natuke põhjalikumat tehnilist selgitamist. Serversüsteemides kasutatakse täna üldiselt kolme tüüpi kettaid:

• SATA liidesega kettad - aeglased, kuid suure mahuga kettad. Need kettad on esindatud tavaliselt ka laua-arvutites. SATA ketastel on madal andmemahu hind, kuid SATA kettad aeglased andmebaaside jaoks.
• SAS liidesega kettad - kiired, kuid väikese mahuga kettad. SAS kettad on üldiselt ka suhteliselt kallid, kuid andmebaasid ei vajagi tavaliselt nii palju mahtu kui failiserver.
• Tehnoloogiliselt võib veel rääkida FC liidesega ketastest ja Flash ketastest, kuid nende turuosa on madal.
  

Serverites on keeruline kombineerida SATA ja SAS kettaid. Lisaks serveri rikke korral ei ole võimalik süsteemi teises serveris käivitada, sest andmed on ju kättesaamatud. Selle pärast on enamik virtualiseeritud lahendusi üle ehitatud kasutades mitut serverit ja kõrgkäideldavat kettasüsteemi nagu allpool toodud joonisel.



Kui süsteem ehitada üles selliselt nagu ülaltoodud joonisel kujutatud, ei ole ükski server seotud konkreetse riistvaralise serveriga ning süsteemide töökindlus on kordades parem füüsilise lahenduse omast. Andmete kihis olevad seadmed peavad kindlasti olema dubleeritud komponentidega.

Võimalikud probleemikohad:

• USB võtmed - mõned tarkvarad tahavad töötamiseks USB võtmete kasutamist. USB võtmeid saab üle võrgu emuleerida virtuaalmasinatele,
• Andmebaaside kiirus - Mitmest serverist kokku toodud andmebaaside andmed peab ka kettaseadmel hoidma eraldi massiivides, et ei kannatakse andmebaasi kiirus
• Litsentsimine - Kuigi virtuaalmasinatele antakse kätte näiteks vaid üks protsessor, litsentsib Microsoft mitmeid tarkvarasid füüsilise protsessori baasil. See tähendab, et loetakse serveris olevaid füüsilisi protsessoreid isegi kui virtuaalsüsteem neid kasutada ei saa. Üldiselt on keskmises firmas vähe süsteeme, kuhu üldse kahte protsessorit vaja on. Enamikus virtualiseerimise lahendustes planeeritakse vajalikku protsessori võimsust kordades üle.
  

Kes tahab põhjalikumalt virtualiseerimise teemadega tutvuda võiks vaadata näiteks seminaril üles võetud videosid:

• Toomas Mõttus ja Mati Raidma virtualiseerimise praktikatest Eestis
• Madis Pärn turvakopeerimisest virtuaalsetes lahendustes
• Jarkko Ainsoo virtuaalsetest töökohtadest (VDI, VMware View)
• Jan Kvinta about VMware vision
  

Terminalide haldamine läheb lihtsamaks

Microsofti terminaliteenuste blogis oli mõni päev tagasi sissekanne uuendustest Windows Server 2008 R2 terminaliteenustes. Minu jaoks tähtis osa oli, et uues litsentsis sisaldub AppV kasutusõigus. Enne kui selle muudatuse tähtsuse juurde minna, mõne sõnaga muudest muudatustest.

Lõppkasutaja joaks oluline muudatus on terminalilitsentsi hinnatõus. Uus terminalilitsentsi nimetus on Windows Server 2008 RDS CAL, kus RDS tähendab Remote Desktop Services. Uus nimi kirjeldab palju paremini terminaliteenuse sisu ja on paremini kooskõlas kasutatava protokolli nimega (Remote Desktop Protocol - RDP). RDS CAL'i hind on senisest TS CALi hinnast 5% kõrgem. MS väitel on hind kõrgem, sest RDS teenus sisaldab rohkem funktsionaalsust, kuid millal enne on toote järgmine versioon vähem funktsionaalsust sisaldanud?

Uus funktsionaalsus, mis ka lõppkasutajale kätte paistab, on parem multimeedia tugi. RDS teenus toetab mitut monitori, rastergraafika paremat tuge Flash ja Silverlight animatsioonide edastamiseks, paremat audio tuge jne. Multimeediafunktsionaalsuse täiendus oluliselt töötajate produktiivsust ei paranda, kuid viib lähemale strateegilise VDI tehnoloogia realiseerimisele.

See strateegiline VDI tehnoloogia, millest jutt, on Virtual Desktop Infrastructure. VDI tehnoloogia idee on, et paigaldades töökoha operatsioonisüsteemi (XP, Vista, 7) virtuaalserverisse, omavad administraatorid selle üle palju paremat kontrolli. Seda keskkonda sünkroniseerides serveri, töökoha ja mobiiltelefoni vahel, on igal pool ligipääs samadele töövahenditele. Net Group on VDI tehnoloogiat propageerinud juba vähemalt aasta ja tehnoloogiapartnerid WMware ja Wyse on ammu teinud samme selle visiooni realiseerimiseks. Nüüd on näha, et ka Microsoft astub selles suunas reaalseid samme. Korralik multimeedia tugi on üks eeldusi, et kasutajad oleksid nõus "töökoha serverisse" tõstmisega. Varem pidime tuginema vaid terminalide tootja Wyse eritarkvarale.

Süsteemi halduse vaatest on aga kõige huvitavam uus funktsionaalsus Unified Remote Desktop Web Access (URDWA) ja AppV kasutusõigus.

URDWA on veebipõhine maaklerkeskkond, mis juhib kasutajat teenuse juurde, mis just temale mõeldud on. Osad kasutajad on näiteks seadistatud terminaliserverisse kuid teistele on serverisse paigaldatud oma Windows keskkond. URDWA teenus suunab kasutaja õige serveri / virtuaalmasina juurde. Nii saab palju paindlikumalt reguleerida, milliseid rakendusi kasutaja tohib kasutada ja kui eraldatud peab olema tema töökeskkond teiste kasutajate töökeskkonnast. URDWA funktsionaalsus tähendab ka seda, et nüüd on Microsofti vahenditega võimalik luua mõistlik kaugarvuti teenus ning pakkuda kasutajatele serverist Windows XP, Vista või 7 keskkonda.

RDS litsents sisaldab AppV kasutusõigust, mis süsteemiadministraatori jaoks tähendab, et terminalirakendusi saab nüüd ilusti kapseldada ja uue rakenduse paigaldamine ei töötle registrit kasutuskõlbmatuks. Samuti saab paralleelselt hoida sama rakenduse mitut versiooni, näiteks kui mõni makro ei tööta Excel 2007-s, saab paralleelselt kasutada Excel 2003 versiooni. Lisaks saab AppV-s määrata, millised kasutajad tohivad milliseid rakendusi kasutada ja nad saavadki ligi vaid lubatud rakendustele, sest ühtegi rakendust otse arvutisse ei installeerita. AppV loeb üle kui palju mingi rakenduse litsentse kasutusel on ja nii võib kokku hoida litsentsikuludelt.

Need uuendused parandavad oluliselt terminalikeskkonna kasutajakogemust ning teevad süsteemiadministraatorite töö lihtsamaks. Samuti parandab kontrolli terminalikeskkonna üle ning kasutuses olevate tarkvaralitsentside üle. Arvan, et terminalilitsentsi hinna 5% tõus on enam kui kompenseeritud väiksemate halduskulude ja võimalik et ka väiksemate rakendustarkvara litsentsikuludega.