Eile kui laps juba magas ja naine oma "Ameerika puritaanlikku kirjandust" luges, sain ühe raamatuga juba tutvust teha. Raamatu pealkiri oli ":59" ja sisaldas see populaarteaduslikke kokkuvõtteid psühholoogia ja sotsioloogia valdkonnas tehtud uuringutest. Stiil oli sarnane neile kokkuvõtetele, mida raadiost sageli kuuleb ja mis algavad sõnadega "Briti teadlased uurisid..." :-)
Igatahes jäi silma üks uuring, mis käsitles kiitmise ja tulemuste vahelist seost. Kontrollgruppideks oli kolm seltskonda lapsi, kellele anti lahendada mõningad keerulised ülesanded. Kõik kolm grupp lahendasid ülesanded enam vähem sama hästi. Seejärel anti gruppidele tagasisidet:
- Esimest gruppi kiideti kõvasti ja öeldi neile, et te olete kindlasti väga targad;
- Teist gruppi ei kiidetud üldse;
- Kolmandat gruppi kiideti ja öeldi neile, et te kindlasti pingutasite väga.
Seejärel anti lastele lahendada sama rasked ülesanded kui esimesel korra. Selgelt kõige halvemini lahendas ülesanded grupp, kelle tarkust oli kiidetud ja kõige paremini grupp, kelle pingutust oli kiidetud. Ehk parem jäta üldse kiitmata kui et tarkust kiita. Või nagu ütles minu magistriõppe õppejõud, et te siin auditooriumis olete kõik liiga targad, et oma äri alustada. Tark inimene kardab oma "targa positsiooni" kaotada ja jätab parem asjad tegemata kui et eksib.
Huvitav oli aga see artikkel minu jaoks selle pärast, et Net Groupis anname kord kvartalis välja töörügaja tiitlit. Selle tiitliga on olnud palju nurinat, sest paljudele ei meeldi rügaja olla. Kui mõelda rügaja peale, siis on see inimeste nägemuses mitte väga taibukas palehigis töötav inimene. Kas Eesti talupoeg sada aastat tagasi oli rügaja? Kas häbeneme, millised me väljapoole paistame ja ei taha tunnistada, et oleme edu nimel tõesti vaeva näinud?
Posts
0 kommentaari:
Post a Comment