50 aastat tagasi sai Tartu ülikool oma esimese arvuti ja Leo Võhandu avaldas arvamust, et 50 aasta pärast arvuteid enam ei ole. Õnneks jääb Leo Võhandu nägemuses meile siiski arvutusvõimsus, kuid see on integreeritud ümbritsevasse infrastruktuuri. Olen selle mõttekäiguga osaliselt nõus, kuid isiklik nägemus tuleviku arvutitest on siiski teine.
Infrastruktuuri integreeritud arvutid on juba täna olemas. Kõige lihtsamad näiteks sellest on Google otsing või siis GMail/HotMail teenused, mis on kusagil Internetis ja me kasutame neid teenuseid oma infotehnoloogiliste vahenditega. Parafraseerides Leo Võhandut oleks kümne aasta tagune grupitööserver väga kiire minu praegusel mobiiltelefonil. Sellegi poolest ei jookse minu mobiiltelefonil ühtegi serverit (vähemalt veel mitte) ja serverid on jätkuvalt serveriruumis.
Samal põhjusel ei usu ma, et 50 aasta pärast jäävad ainult infrastuktuuri integreeritud arvutusseadmed. Infrastruktuuri integreeritud arvutusseadmed on tõenäoliselt ka tulevikus suhteliselt piiratud funktsionaalsusesga ja ka kaasas kantavad seadmed ei sisalda kogu vajalikku infohulka. Arvan, et ka tulevikus on vaja töö tegemiseks suhteliselt võimsat ja universaalse funktsionaalsusega arvutit, millega kasutada, integreerida jne. info infrastruktuuri teenuseid. Sarnaselt praegusega on kindlasti ka siis kallim arvutit omada kui kasutada infot infrastruktuurist (Google otsing tasuta, GMail tasuta jne). Võib juhtuda, et selline seade maksab suhthindades võrdlemisi palju ja mitte igaüks ei pruugi omale tulevikus arvutit osta. Töös annab selline individuaalne seade võimaluse koguda enda jaoks oluline unikaalne kogum infot, mis annab personaalse konkurentsieelise võrreldes üldkasutatavate teenuste tarbijatega.
