Tehnofriigi mämmerdused

Defragmentimine ei ole virtuaalkeskkonnas mõistlik

2010-04-16T00:27:00.000-07:00

IT valdkonna vanad olijad mäletavad veel, kui tähtsal kohal oli arvuti kiiruse tagamisel kõvaketta defragmentimine, et parandada ketta kiirust. Kaasaegsetesse Windows süsteemidesse on kettahoolduse tarkvara sisse ehitatud ja regulaarne kettahooldus väldib ketta fragmenteerumisest tulenevat kiiruse kadu. Lisaks on paljud kaasaegsed arvutid juba flash ‘ketastega’, kus fragmenteerumine mingit mõju ei avalda.

Sellegi poolest on tekkinud tarkvaratootjaid, kes tahavad defragmentimist rakendada ka virtuaalmasinates. Kindlasti leidub vastuargumente, kuid üldiselt arvan, et virtuaalmasinate defragmentimine on ebamõistlik.

Oma arvamuse juurde toon järgmised põhjendused.

Õhukesed kettad. Enamik tänapäevaseid virtuaalmasinaid on tehtud nn. õhukeste ketastega. Virtuaalmasina kettafail on täpselt nii suur, kui palju on sinna andmeid salvestatud. Kui ketta suuruseks on märgitud näiteks 10 TB, aga sinna on salvestatud vaid 2 GB andmeid, on õhuke ketas natuke üle 2 GB suur. Õhukesed kettad on tavapraktika, kuna virtuaalmasin planeeritakse pikema perioodi peale ja selle loogilist suurust on hiljem ebamugav muuta. Kui õhukest ketast nüüd defragmentida, siis paisub see ketas kohe 10 TB peale ja salvestussüsteemis ei pruugi sellist ruumi valmis olla. Mitmed defragmentimist puudutavad käsitlused toovad argumendina välja tühja ruumi kokku koondamise – õhukestel ketastel aga tühja ruumi salvestussüsteemi mõttes ei ole.

Loogiline salvestus. Tegelikult enamik virtuaalsüsteeme otse kettale ei kirjuta. Serveri külge on ühendatud spetsiaalselt andmesalvestuseks ehitatud süsteem, milles toimib oma salvestamise ja lugemise algoritm. Sellistes süsteemides ei pruugi serveri arvates eraldi asetsevad sektorid üldse eraldi olla, vaid on kettale paigutatud ühte kohta vastavalt andmete kasutusajaloole. Selliste süsteemide puhul võib lühikeses perspektiivis, kuni salvestussüsteem ‘ringi õpib’, virtuaalmasin hoopis aeglasem olla.

Virtuaalsed töölauad. Virtuaalse töölaua keskkond luuakse kasutajatele selliselt, et ühest ‘kuldkoopiast’ tehakse kasutajatele osalised kloonid. Erinevus kuldkoopia ja kasutaja virtuaalmasina vahel on vaid nendes osades, mida kasutaja enda jaoks muutnud on või profiiliga kaasa tuleb. Sellegi poolest eraldatakse kasutajale õhuke ketas, mille loogiline suurus on identne kuldkoopia mahuga. Näiteks tehakse Windows 7 VDI installatsioon, kus kettamaht on 25 GB. Serverist eraldatakse 500-le kasutajale virtuaalsed töökohad, kusjuures iga kasutaja profiili suurus on 1 GB. Seega läheb kokku kasutusse 525 GB pinda. Kui nüüd aga kõik need virtuaalmasinad defragmentida, ulatub vajalik kettapind kohe 12,5 TB-ni. Lisaks tohutule andmemahule, mida nii on vaja hoida, saavad serverid ka ülisuure defragmentimise koormuse. Defragmentimisest saadav kiiruse võit on saavutatav ka paari ketta lisamisega, mis vähendab nii ostukulu kui ka hilisemat elektrikulu.

Jagatud ressurss. Tavaliselt on ühel serveril 15 ja enam virtuaalserverit; virtuaalseid töökohti tavaliselt aga 30 ja enam. Kui nüüd ühes virtuaalmasinas ketas defragmentida, saab sinna tõesti järjestada salvestusplokkidega failid. Kahjuks ei ole see virtuaalmasin serveris üksi. Kui see virtuaalmasin tahab kettalt midagi lugeda, tahavad ka teised 14 virtuaalmasinat midagi lugeda. Nii kaob täielikult ära igasugune defragmentimisest saadav kiiruse võit, sest vahepeal teenindatakse ka teisi virtuaalmasinaid ja loetakse andmeplokke erinevatest asukohtadest, mitte järjest.

Kokkuvõte: virtuaalsüsteemid on tavaliselt tugevalt konsolideeritud selliselt, et riistvara ressurss maksimaalselt ära kasutada. Igasugune defragementimine paneb virtuaalkeskkonnale mõttetu koormuse. Salvestussüsteemi mõne ketta juurde ostmine annab odavamalt ja mugavamalt jõudluse kasvu, mida on defragmentimisega võimalik saavutada.

Uus ThinApp teeb lihtsamaks konteinerite uuendamise

2010-03-23T04:28:00.000-07:00

Uus ThinApp on nüüd juba enam kui nädal vana ja aeg oleks vaadata üle, mida uut ja põnevat selles leidub. Kokkuvõte uuendustest on järgmine:

Windows 7 ja Windows Server 2008R2 tugi;
konteinerite lihtsam uuendamine;
toetatud on suuremad kui 2GB MSI paketid;
terminalis toimub mälu (memory pages) taaskasutamine;
kiirem käivitamine;
rakenduse striimimise ribalaius väiksem;
rakendusi saab optimeerida kas kasutama vähem ketast või mälu;
rakenduste autoriseerimine BitLockeriga;
Wine tugi pakettide jooksutamiseks Linuxil.

Lähemalt uuendustest VMware'i ThinApp versioonis 4.5 sellelt lehelt: VMware: VMware ThinApp Blog: VMware ThinApp 4.5 – What’s new?

Kes tahab uut ThinAppi proovida, saab selle alla tõmmata ThinAppi tootelehelt.

Outlookist saab nüüd SMSi saata

2010-03-07T03:43:00.000-08:00

Mu Windows Mobile'iga telefonis oli ActiveSynci valikus juba pikemat aega võimalus sünkroniseerida SMSe. Varem selle valiku tegemisel midagi ei toimunud. Polnud asja peale juba mõnda aega mõelnud, kuid Jaan näitas reedel, et SMSide sünkimine tema telefonis töötab. Tõepoolest, minu viimastest katsetustest on möödunud juba mõni aeg ja serverina on nüüd meil kasutusel Exchange 2010 ja arvutis beetaversioon Outlook 2010-st.

Igatahes tegin SMSide sünkroniseerimise valiku jälle aktiivseks ja etskae - SMSid ilmusid Outlooki Inboxi ja uusi SMSe sai otse Outlookis kirjutada.

Outlook näitab kohe ära, mitu SMSi sisestatud tekstiga kirja läheb.

Väike vigur on SMSi saatmisel siiski juures. Paistab, et SMS saadetakse ära alles siis kui telefon järgmisel korral serveriga sünkroniseerib. Seega olenevalt sünkroniseerimise seadistusest võib SMSi saatmine aega võtta mõnest hetkest mõne päevani :). Kes tahab, et SMSid igal ajal kohe teele läheksid, peab sünkroniseerimise seadistusi natuke kohendama.

SMSe saab saata ka Outlook Web Appi ehk OWA vahendusel.

Exchange Profile Analyzer

2010-03-05T03:58:00.000-08:00

Enamik Exchange Serveri juurutusi on Eestis nii väikestes organisatsioonides, et serveri jaoks vajaliku jõudluse annab mis tahes serveri nime kandev kast. Kui kasutajate arv hakkab aga ületama paarisaja kasutaja piiri, tasub teha eelnev analüüs, et hinnata mitmeastmelisena Exchange'i teenuseid üles ehitada või milline peaks oleks riistvara.

Siin on Microsoft jälle adminnidele appi tulnud ja pakub töövahendit nimega Exchange Server Profile Analyzer. Paigaldades selle tarkvarajupi serverile on võimalik analüüsida Exchange'i ressursivajadust ja üles leida pudelikaelad. Kuigi enamiku Exchange'i töö anomaaliatest on võimalik välja siluda talupojatarkust kasutades, on vahel kasulik veidi täpsemat infot süsteemi töö kohta koguda.

Terminali ressursside plaanimisest Win2008R2 süsteemiga

2010-03-03T13:08:00.001-08:00

Kuigi viimasel ajal räägitakse peamiselt VDI rakendustest, ei saa päris ilma terminalita hakkkama. Lisaks on tänasel päeval terminaliserveri üles seadmine kiirem ja lihtsam. Uus Windows Server 2008 R2 on saadaval vaid x64 versioonina ja seepärast võib ka selle terminaliseadistuses arvestada enama kui 4GB mäluga. Küllap arutas sama moodi ka Microsoft ning avaldas uue terminaliteenuse jõudluse planeerimise juhendi. This stuff is still hot.
Kõige lahjemas testitud süsteemis oli 24GB mälu ja vaid kahetuumalised protsessorid. Sellise süsteemi soovituslik kasutajate arv oli 80. Serveris, kus on kaheksa tuuma ja 64GB mälu on soovituslik kasutajate arv 150. Serveris, kus on 16 tuuma ja 128GB mälu, on soovituslik kasutajate arv 450.
Paistab, et kontorirakenduste kasutajate arvu mõjutab kõige enam PowerPointi kasutamine ja see on tänapäevaste pildirohkete slaidide juures ka arusaadav. Paistab, et rusikareegel on selline, et kui terminalis kasutatakse PowerPointi, on soovituslik kasutajate arv kohe kolmandiku võrra väiksem.
Mälu plaanimise reegel terminaliserveris on sama mis igal teiselgi lahendusel - mida vähem peab andmeid puhverdama, seda parem. Protsessori osas soovitatakse hoida keskmisega võrreldes 10-50% rohkem ressurssi, kuna ajutised kõikumised protsessori ressursivajaduses mõjutavad oluliselt kasutajakogemust. Ka on uutes serverites protsessorituumad suhteliselt odavamad kui mälu.
Kes tahab asjaga lähemalt ja ise tutvuda, leiab planeerimisjuhise siit.

Windows 7 aeg on käes

2010-02-28T22:20:00.000-08:00

Paistab, et Windows 7-e kõige kõvem konkurent on jätkuvalt Windows XP ja Microsoft on otsustanud astuda julgeid samme selle ebamugava konkurendi kõrvaldamiseks. Alates 13. juulist 2010 ei anna Microsoft enam XP SP 2 versioonile tuge. Varasemate XP versioonide tugi on juba ammu läbi.

Lisaks XP-le lõpeb samal kuupäeval tugi ka Windows 2000 operatsioonisüsteemile.

Juba aprillis lõpeb aga Vista baasversiooni tugi. Teenuspakettidega (Service Pack) versioonide tugi kestab veel mõnda aega edasi.

Kõige rohkem kahju on siiski Windows 2000 kadumisest. Windows 2000 tõi meile Active Directory, mitme monitori toe NT platvormil ja integreeritud terminaliteenuse - tehnilised võimalused ilma milleta täna kontorivõrku ette ei kujuta.

RedHati tugi HyperV-s

2010-02-08T23:27:00.000-08:00

Jaanuari lõpus uuendas Microsoft Linux Integrated Components paketti, mis lisas HyperV keskkonda RedHat Enterprise Linux versioonide 5.2, 5.3 ja 5.4 toe. Toetatud on nii 32-bitised kui 64-bitised RedHati versioonid. HyperV peal oli juba varem toetatud Novell SUSE Linux.

Memory Over-commit

2010-02-08T01:49:00.000-08:00

Eelmisel nädalal liikus blogidest läbi, et Microsoft lisab järgmisesse Hyper-V uuendusse „memory over-commit“ e. mälu liigeraldamise funktsionaalsuse. VMware on lubanud juba pikemat aega ESXil jooksvatele virtuaalmasinatele eraldada rohkem mälu kui tegelikult füüsiliselt serveris saada. Siiani on Microsoft pidanud seda funktsionaalsust „ebaoluliseks“, kuid paistab, et mälu liigeraldamise puudumine on hakanud takistama HyperV populaarsuse kasvu.

Miks liigeraldamist vaja on? Uue virtuaalmasina loomisel eraldatakse talle ikka rohkem mälu kui tegelikult igapäevaselt vaja on, sest puhverdamine kõvakettale on aeglane. Kui nüüd füüsilisele serverile paigaldada kümmekond virtuaalset masinat, võib lihtsalt niisama seisev põhimälu olla väärt kümneid tuhandeid kroone. Kui see vaba pind kokku koondada, võib sinna veel mõni virtuaalmasin ära mahtuda ning igaks juhuks vaba pind on jagatud kõigi virtuaalmasinate vahel. Mälu on alati vähe!

Lihtne kirjeldus mälu liigeraldamisest on järgneval joonisel, kuid tehnoloogiline realiseerimine ei ole üldse lihtne ja sellest ka tõenäoliselt Microsofti viivitused tehnoloogia lisamisel oma virtualiseerimistootele.

Kuidas VMware mälu liigeraldamist teeb? VMware kasutab mälu kokkuhoidmiseks kolme tehnoloogiat:

Transparent Page Sharing – mälulehtede jagamine;
Ballooning – täispuhumine;
Hypervisor Swapping – hüperviisori poolt puhverdamine.

Mälu liigeraldamist kasutatakse operatsioonisüsteemides juba aastakümneid. Kui kiire kuid kallis füüsiline mälu otsa saab, hakatakse mälu sisu puhverdama kõvakettale. Kõvakettale kirjutamine ja sealt lugemine on aeglane ja pigem puhverdatakse sinna info, mida harva kasutatakse. Sellist puhverdamist suudaks teha kindlasti ka Microsofti HyperV, kuid hüperviisoril on keeruline otsustada, millised virtuaalmasina mälu leheküljed sisaldavad harva kasutatavat infot . Hüperviisor võib kogemata puhverdada operatsiooni baasprotsessid ja virtuaalmasin on peaaegu kasutuskõlbmatu. Seetõttu tuleks hüperviisori tasemel puhverdamist kindlasti vältida.

Mälulehtede jagamine on juba palju huvitavam teema. Enamik ettevõtteid on oma tarkvaraplatvormid standardiseerinud mingile kindlale Windowsi või Linuxi versioonile, et haldust lihtsustada. Kui nüüd füüsilisel serveril jookseb mitu sarnast virtuaalserverit, siis on virtuaalsete serverite lõikes mitu sama sisuga protsessi, mille mälutabeli lehed on identsed. Korduvaid mälutabeli lehti ühekordselt hoides on ruumi kokkuhoid märkimisväärne. Ühekordselt võib hoida ka tühje mälulehti (vaba mälu) ja nii võib süsteemidele eraldada summaarselt rohkem mälu kui tegelikult olemas on. Siiski peaks füüsiliselt kindlasti olema mälu, mis tegelikult kasutusele läheb, sest puhverdamine on ka virtuaalkeskkonnas aeglane.

Kui nüüd peaks siiski juhtuma, et mitu süsteemi tahavad korraga saada palju mälu ja tegelikult füüsilist mälu nii palju ei ole, läheb käiku mälu täispuhumine. Nagu juba eespool kirjeldatud, ei tohiks puhverdamise osas otsuseid langetada hüperviisor, sest tema jaoks on iga mäluleht sarnane ja nii võivad puhvrisse sattuda kriitilised andmed ja protsessid. Kui füüsilises serveris hakkab mälu väheks jääma, antakse sellest teada virtuaalmasinasse installeeritud VMware'i mäludraiverile. See draiver hakkab seejärel hõivama virtuaalmasina mälus pinda tühjade mälulehtega, mida hüperviisor saab ühekordselt säilitada. Virtuaalmasina operatsioonisüsteem on sunnitud teistele protsessidele teatama, et need peavad midagi puhvedama. Protsessid teevad ise valiku, millised andmed on kriitilised ja millised mitte ja puhverdamise mõju virtuaalmasina tööle on väiksem kui et puhverdamist teeks hüperviisor.

Mul hea meel, et Microsoft on lõpuks otsustanud mälu liigeraldamise HyperV-le lisada. Kahjuks ei ole selle funktsionaalsuse kohta Microsofti ametlikku teadet, vaid rohkem spekulatsioonid uue ServicePacki lisafunktsionaalsuse teemal. Selle vajaduse eitamine on sama kui kõvakettale puhverdamise vajaduse eitamine, sest serverites on alati mälu vähe ja iga kokku hoitud kroon teenib IT osakonnale juhtkonna ees plusspunkte. Olen kindel, et see funktsionaalsus HyperV tootesse saabub ja loodetavasti varem kui et hiljem.

Windows 7RC kasutajatel armuaega 15. märtsini

2010-02-01T23:56:00.000-08:00

Windows 7 prooviversioon (Release Candidate) on olnud väga populaarne, kuid nüüd on kõigil aeg migreerida ennast lõplikule e. "kuldsele" versioonile.

Tean paljusid, kes siiani RC versiooni kasutavad ja ei ole lõplikule versioonile liikunud. Põhjuseks see, et RC versioon on olnud tõeliselt stabiilne ja mitmed draiverid töötasid pikalt RC versioonis paremini kui lõplikus versioonis. Tänaseks on need nurgad muidugi siledaks lihvitud ja Windows 7 töökindel.

Nii et siis - kõik Windows 7 RC kasutajad, seadke ennast valmis Windowsi uuendamiseks ja kogu rakendustarkvara uueks installatsiooniks.

Ja kui Windows 7 paigaldatud, soovitan alla laadida Office 2010 Beta. Töötab! :)

Olen kinoklubi liige ID-klubikaardiga

2010-02-01T00:46:00.001-08:00

Eelmisel nädalal tuli kinosse uus Clooney film "Up in The Air". Natuke meenutas tema karakter Michael Claytoni filmis mängitut, kuid sellest ei tahtnud ma rääkida...
"Up in The Air" oli uus film ja pärast Cinamoni kino avamist on piletite hinnad alla läinud ja saalid rahvast täis. Hea mõte tuli internetist pilet osta. Vanast ajast mäletasin, et Forumi püsikliendiks hakkamine oli nagu eliitstaatuse saavutamine, kuid paistab, et konkurents on ka siin korrektiive teinud.
Kinoklubiga liitumine oli ülilihtne ja mingit täiendavat kaarti rahakotti vaja ei ole - ID-kaart ongi klubikaart. Liitumiseks oli vaja täita vaid üks veebivorm. Kohad saalis sai valida ka muus brauseris peale IE ja makse teostamine Swedpangas käis üks-kaks-kolm.
Kõige ägedam oli aga piletite väljatrükkimise osa. Kuna piletite tellimise hetkel mul printerit käepärast ei olnud, pidin laskma piletid välja trükkida kassas. Varasem kogemus nii Piletilevi kui Piletimaailmaga on olnud aeglane isiku tuvastamise ja väljatrükitud arve esitamise protsess. Forumi kinos oli protsess meeldivalt kiire - ID kaart kassiiri kätte, ID kaart sisestati lugejasse ja juba tulid piletid välja. Lihtne, kiire ja toimiv.
Kokkuvõte - kino külastamine oli viimase aja kõige meeldivam ID-kaardi kasutamise elamus.

Linux ja sertifitseerimine

2009-12-13T02:39:00.001-08:00

Minu enda ajalugu GNU/Linuxiga on juba päris pikk. Kasutasin Linux/KDE keskkonda igapäevaselt ligi 5 aastat kuni Office 2007 tulekuni. Siis tundus, et Windows platvormil on huvitavaid uuendusi palju rohkem kui varem. Praegu Windows 7 ja Office 2010 beta kasutajana ei ole kihku igapäevast keskkonda Linuxi peale viia, kuigi KDE 4 pakub huvitavaid võimalusi töökeskkonna kujundamiseks.

Tänast juttu kirjutan siiski selle pärast, et meil Net Groupis on nüüd kaks Novell SuSE Linuxi sertifitseeritud spetsialisti. Ja tegime need sertifitseerimised mitte selle pärast, et Net Group kavatseks üliaktiivselt hakata Linuxit propageerima, vaid selle pärast, et meie klientide IT keskkonnad on muutunud mitmekesiseks. Lähtudes eelkõige klientide eelistustest ja soovidest nende IT keskkondade kujundamisel peame me tagama, et meie spetsialistid suudavad nende eripäradega toime tulla.

Millal arvutid ära kaovad?

2009-11-02T22:30:00.000-08:00

50 aastat tagasi sai Tartu ülikool oma esimese arvuti ja Leo Võhandu avaldas arvamust, et 50 aasta pärast arvuteid enam ei ole. Õnneks jääb Leo Võhandu nägemuses meile siiski arvutusvõimsus, kuid see on integreeritud ümbritsevasse infrastruktuuri. Olen selle mõttekäiguga osaliselt nõus, kuid isiklik nägemus tuleviku arvutitest on siiski teine.

Infrastruktuuri integreeritud arvutid on juba täna olemas. Kõige lihtsamad näiteks sellest on Google otsing või siis GMail/HotMail teenused, mis on kusagil Internetis ja me kasutame neid teenuseid oma infotehnoloogiliste vahenditega. Parafraseerides Leo Võhandut oleks kümne aasta tagune grupitööserver väga kiire minu praegusel mobiiltelefonil. Sellegi poolest ei jookse minu mobiiltelefonil ühtegi serverit (vähemalt veel mitte) ja serverid on jätkuvalt serveriruumis.

Samal põhjusel ei usu ma, et 50 aasta pärast jäävad ainult infrastuktuuri integreeritud arvutusseadmed. Infrastruktuuri integreeritud arvutusseadmed on tõenäoliselt ka tulevikus suhteliselt piiratud funktsionaalsusesga ja ka kaasas kantavad seadmed ei sisalda kogu vajalikku infohulka. Arvan, et ka tulevikus on vaja töö tegemiseks suhteliselt võimsat ja universaalse funktsionaalsusega arvutit, millega kasutada, integreerida jne. info infrastruktuuri teenuseid. Sarnaselt praegusega on kindlasti ka siis kallim arvutit omada kui kasutada infot infrastruktuurist (Google otsing tasuta, GMail tasuta jne). Võib juhtuda, et selline seade maksab suhthindades võrdlemisi palju ja mitte igaüks ei pruugi omale tulevikus arvutit osta. Töös annab selline individuaalne seade võimaluse koguda enda jaoks oluline unikaalne kogum infot, mis annab personaalse konkurentsieelise võrreldes üldkasutatavate teenuste tarbijatega.

Pilvarvutuse hullus

2009-10-15T00:25:00.000-07:00

Net Groupil toimub 16. oktoobril foorum, kus meie koostööpartnerid tutvustavad uusi tehnoloogiaid ja serverlahenduste poole pealt on keskseid teemasid pilvarvutus. Tehnoloogialiidrite jaoks on juba täna pilvarvutus paratamatu tulevik, kuid arutluskäik selle põhjuste taga jääb tihti arusaamatuks. Olen pidanud pilvarvutuse paratamatust viimastel kuudel üha sagedamini selgitama ja ehk on praegu õige aeg need mõtted ka kirja panna.

Mis üldse on server? Tavaliselt räägitakse serverist kui kastist, mis seisab serveriruumis ja tegelikult kasutajad päris täpselt ei tea, mida server teeb; kasutaja jaoks on olulised teenused, mida server pakub. Samast lähtepunktist lähtub ka IT valdkonda standardiseeriv ITIL metoodika. Kasutajale pakutakse IT poolt teenuseid, millele on sõlmitud teenustasemelepingud (SLA). Kuidas IT pool teenused tehniliselt korraldab, ei ole üldse enam oluline. Kui oluline on ainult teenus, siis miks peab server olema kast või IBM või HP või Windows või Linux? Kasutaja seiskohast võib serveri unustada.

Kus peaks server asuma? Veel mõni aasta tagasi võisid kõik ettevõtte serverid olla rahulikult serveriruumis. Siiani teevad ettevõtted märkimisväärseid investeeringuid oma serveriruumide arendamiseks. Praktika on aga selline, et füüsilisi servereid jääb kogu aeg vähemaks ja virtuaalseid kasvab mühinal juurde. Täna on ka internet piisavalt kiire, et enamiku serverite asukoht on juba vähetähtis. Tehnoloogialiidrid on nüüd aga otsustanud, et kõik serverid peavad olema pilves - mis toimub?

Kui server on virtuaalne, siis mis vahet seal on, kus see asub!

Arvuti virtualiseerimine ei ole üldse uus teema. Juba mitukümmend aastat tagasi tegeleti probleemiga, et kuidas tagada operatsioonisüsteemi töö kui mõnest riistvara komponendist tuleb uus versioon, mis ei ole 100% ühilduv varasema riistvaraga. Arvutitesse paigaldati virtualiseerimise tarkvara, mida tänini nimetatakse BIOS-iks (tegelikult küll uusima nimi on EFI). BIOSi eripära on lihtsalt, et see võimaldab korraga paigaldada arvutisse vaid ühe operatsioonisüsteemi. Arvutusjõudluse kasv andis tõuke jooksutada samas süsteemis mitut tarkvaralist süsteemi. Lisati hüperviisori kiht, kuid tulemus on sama - operatsioonisüsteemi jaoks nähtav riistvara on standardne. Kui operatsioonisüsteemi jaoks on riistvara sama, siis ei ole vahet kas see asub serveris, arvutis, pihuarvutis või mobiiltelefonis? Ja kas mobiiltelefon peab virtuaalserveri jooksutamiseks olema serveriruumis?

Eelneva mõttekäigu tulemuseks on riistvarast ja geograafilisest asukohast sõltumatud infosüsteemi teenused. Kui mõelda rahvusvahelise ettevõtte peale, siis on igas sellises ettevõttes mitu serveriruumi erinevates ajavööndites, kontorites on arvutid ja enamikul ringi liikuvatest töötajatest on nutitelefon. Pilvarvutuskeskkonnas liigub infosüsteemi teenus kasutajaga kaasa. Kontorist eemal on see madala jõudlusega, sest asub telefonis. Ameerikasse lennates kolib see teenus aga taustal Ameerika serveriruumi ja kasutab sealseid ressursse parema jõudluse ja kasutajamugavuse pakkumiseks.

Miks on globaliseeruvas maailmas pilvarvutus oluline? Maailmas, kus töötajad ei ole kontoriga tihedalt seotud ja tahavad samu teenuseid sama kiiresti kasutada mis tahes asukohast, hakkab meid segama füüsika. Valguse kiirus on kõigest 300 tuhat kilomeetrit sekundis - elektriimpulsi liikumiseks Tallinnast Riiga kulub 1 ms; Tallinnast New Yorki aga 45 ms. Kui siia juurde lisada veel kogu võrgu sisemine kinnituste küsimine ja ümbersuunamised jne. siis võib öelda, et Tallinna ja New Yorki vahel ühendus imeb täiega. Seepärast ongi mõistlik kui kasutaja interaktsiooni nõudev süsteem liigub kasutajaga kaasa ka geograafiliselt.

Öine elekter on oluliselt odavam kui päevane. On mõistlik, et suurt arvutusvõimsust nõudvad protsessid toimuvad ajavööndis, kus on öö ja ka kasutajate poolne süsteemi koormus väike.

Eelneva põhjal võib öelda, et pilvarvutus on füüsikalistest piirangutest ja energiasäästust tulenev paratamatus. Meie osa on selle protsessiga võimalikult kiirest kaasa minna ja kasutusele võtta lahendused, mis võimaldavad infosüsteemide mobiilsuse erinevate seadmete ja andmekeskuste vahel.

Vähem kui minutiga...

2009-09-24T21:50:00.000-07:00

Tellisin mõni nädal tagasi omale Amazonist jälle portsu raamatuid. Küllap olin optimist ja arvasin, et saan õhtuti lapsega tegelemise kõrvalt lugeda. Enamik raamatuid seisab siiani toa nurgas kastis ja ootavad aega, mil nad lugemisele võetakse või vähemalt riiulile pannakse.

Eile kui laps juba magas ja naine oma "Ameerika puritaanlikku kirjandust" luges, sain ühe raamatuga juba tutvust teha. Raamatu pealkiri oli ":59" ja sisaldas see populaarteaduslikke kokkuvõtteid psühholoogia ja sotsioloogia valdkonnas tehtud uuringutest. Stiil oli sarnane neile kokkuvõtetele, mida raadiost sageli kuuleb ja mis algavad sõnadega "Briti teadlased uurisid..." :-)

Igatahes jäi silma üks uuring, mis käsitles kiitmise ja tulemuste vahelist seost. Kontrollgruppideks oli kolm seltskonda lapsi, kellele anti lahendada mõningad keerulised ülesanded. Kõik kolm grupp lahendasid ülesanded enam vähem sama hästi. Seejärel anti gruppidele tagasisidet:

Esimest gruppi kiideti kõvasti ja öeldi neile, et te olete kindlasti väga targad;
Teist gruppi ei kiidetud üldse;
Kolmandat gruppi kiideti ja öeldi neile, et te kindlasti pingutasite väga.

Seejärel anti gruppidele valida, kas nad teevad kergeid ülesandeid või raskeid ülesandeid. Esimene grupp tahtis valdavalt teha kergeid ülesandeid; teine grupp jagunes pooleks kuid siiski rohkem taheti teha raskeid ülesandeid; kolmas grupp soovis valdavalt teha raskeid ülesandeid. Kui lapsed olid ülesanded järjekordselt ära lahendanud, korrati kiitmise / mittekiitmise protseduuri.

Seejärel anti lastele lahendada sama rasked ülesanded kui esimesel korra. Selgelt kõige halvemini lahendas ülesanded grupp, kelle tarkust oli kiidetud ja kõige paremini grupp, kelle pingutust oli kiidetud. Ehk parem jäta üldse kiitmata kui et tarkust kiita. Või nagu ütles minu magistriõppe õppejõud, et te siin auditooriumis olete kõik liiga targad, et oma äri alustada. Tark inimene kardab oma "targa positsiooni" kaotada ja jätab parem asjad tegemata kui et eksib.

Huvitav oli aga see artikkel minu jaoks selle pärast, et Net Groupis anname kord kvartalis välja töörügaja tiitlit. Selle tiitliga on olnud palju nurinat, sest paljudele ei meeldi rügaja olla. Kui mõelda rügaja peale, siis on see inimeste nägemuses mitte väga taibukas palehigis töötav inimene. Kas Eesti talupoeg sada aastat tagasi oli rügaja? Kas häbeneme, millised me väljapoole paistame ja ei taha tunnistada, et oleme edu nimel tõesti vaeva näinud?

Virtualiseeritud lahendus keskmises ettevõttes

2009-09-23T22:33:00.000-07:00

16. septembril korraldasime "väikese" seminari virtualiseerimise teema värskendamiseks ja ülevaate andmiseks VDI ja vSphere arengutest. Väike oli jutumärkidega selle pärast, et kavandame suuremat Net Groupi juubelifoorumit oktoobrisse ja septembri seminarile planeerisime 40 osavõtjat. Registreeris end aga üle 120 inimese. Osalejate arv on selge märk virtualiseerimise teema aktuaalsusest.

Tegin seminaril koos Matiga väikese ülevaate virtualiseeritud lahenduse planeerimisest keskmises ettevõttes. Tavaliselt on sellises ettevõttes eraldi serverid failidele, grupitööle / e-kirjadele, kasutajate halduseks, andmebaasile ja andmebaasirakendusele; IT süsteemi füüsiline ülesehitus on sarnane järgnevale joonisele.

Sellise lahenduse ülal pidamiseks piisab tänastes tingimustes ühest serverist. Serverite protsessorite jõudlus ja mälu hulk, mida serverisse saab paigaldada, tagab keskmiselt 15 virtuaalse serveri normaalse töö. Uutel protsessoritel on 6 ja enam tuuma ning arvutusjõudlusest tavaliselt puudu ei jää.

Vaid ühe serveri kasutamisel on omad miinused:

serveri riistvara rikke korral on kõik teenused läinud;
serveri hooldus mõjutab kõiki serveril töötavaid teenuseid;
serverisse paigutatavad kõvakettad ei vasta kõigi erinevate virtuaalserverite vajadustele.

Kui esimesed kaks on arusaadavad põhjendused, siis viimane nõuab natuke põhjalikumat tehnilist selgitamist. Serversüsteemides kasutatakse täna üldiselt kolme tüüpi kettaid:

SATA liidesega kettad - aeglased, kuid suure mahuga kettad. Need kettad on esindatud tavaliselt ka laua-arvutites. SATA ketastel on madal andmemahu hind, kuid SATA kettad aeglased andmebaaside jaoks.
SAS liidesega kettad - kiired, kuid väikese mahuga kettad. SAS kettad on üldiselt ka suhteliselt kallid, kuid andmebaasid ei vajagi tavaliselt nii palju mahtu kui failiserver.
Tehnoloogiliselt võib veel rääkida FC liidesega ketastest ja Flash ketastest, kuid nende turuosa on madal.

Serverites on keeruline kombineerida SATA ja SAS kettaid. Lisaks serveri rikke korral ei ole võimalik süsteemi teises serveris käivitada, sest andmed on ju kättesaamatud. Selle pärast on enamik virtualiseeritud lahendusi üle ehitatud kasutades mitut serverit ja kõrgkäideldavat kettasüsteemi nagu allpool toodud joonisel.

Kui süsteem ehitada üles selliselt nagu ülaltoodud joonisel kujutatud, ei ole ükski server seotud konkreetse riistvaralise serveriga ning süsteemide töökindlus on kordades parem füüsilise lahenduse omast. Andmete kihis olevad seadmed peavad kindlasti olema dubleeritud komponentidega.

Võimalikud probleemikohad:

USB võtmed - mõned tarkvarad tahavad töötamiseks USB võtmete kasutamist. USB võtmeid saab üle võrgu emuleerida virtuaalmasinatele,
Andmebaaside kiirus - Mitmest serverist kokku toodud andmebaaside andmed peab ka kettaseadmel hoidma eraldi massiivides, et ei kannatakse andmebaasi kiirus
Litsentsimine - Kuigi virtuaalmasinatele antakse kätte näiteks vaid üks protsessor, litsentsib Microsoft mitmeid tarkvarasid füüsilise protsessori baasil. See tähendab, et loetakse serveris olevaid füüsilisi protsessoreid isegi kui virtuaalsüsteem neid kasutada ei saa. Üldiselt on keskmises firmas vähe süsteeme, kuhu üldse kahte protsessorit vaja on. Enamikus virtualiseerimise lahendustes planeeritakse vajalikku protsessori võimsust kordades üle.

Kes tahab põhjalikumalt virtualiseerimise teemadega tutvuda võiks vaadata näiteks seminaril üles võetud videosid:

Terminalide haldamine läheb lihtsamaks

2009-09-10T22:43:00.000-07:00

Microsofti terminaliteenuste blogis oli mõni päev tagasi sissekanne uuendustest Windows Server 2008 R2 terminaliteenustes. Minu jaoks tähtis osa oli, et uues litsentsis sisaldub AppV kasutusõigus. Enne kui selle muudatuse tähtsuse juurde minna, mõne sõnaga muudest muudatustest.

Lõppkasutaja joaks oluline muudatus on terminalilitsentsi hinnatõus. Uus terminalilitsentsi nimetus on Windows Server 2008 RDS CAL, kus RDS tähendab Remote Desktop Services. Uus nimi kirjeldab palju paremini terminaliteenuse sisu ja on paremini kooskõlas kasutatava protokolli nimega (Remote Desktop Protocol - RDP). RDS CAL'i hind on senisest TS CALi hinnast 5% kõrgem. MS väitel on hind kõrgem, sest RDS teenus sisaldab rohkem funktsionaalsust, kuid millal enne on toote järgmine versioon vähem funktsionaalsust sisaldanud?

Uus funktsionaalsus, mis ka lõppkasutajale kätte paistab, on parem multimeedia tugi. RDS teenus toetab mitut monitori, rastergraafika paremat tuge Flash ja Silverlight animatsioonide edastamiseks, paremat audio tuge jne. Multimeediafunktsionaalsuse täiendus oluliselt töötajate produktiivsust ei paranda, kuid viib lähemale strateegilise VDI tehnoloogia realiseerimisele.

See strateegiline VDI tehnoloogia, millest jutt, on Virtual Desktop Infrastructure. VDI tehnoloogia idee on, et paigaldades töökoha operatsioonisüsteemi (XP, Vista, 7) virtuaalserverisse, omavad administraatorid selle üle palju paremat kontrolli. Seda keskkonda sünkroniseerides serveri, töökoha ja mobiiltelefoni vahel, on igal pool ligipääs samadele töövahenditele. Net Group on VDI tehnoloogiat propageerinud juba vähemalt aasta ja tehnoloogiapartnerid WMware ja Wyse on ammu teinud samme selle visiooni realiseerimiseks. Nüüd on näha, et ka Microsoft astub selles suunas reaalseid samme. Korralik multimeedia tugi on üks eeldusi, et kasutajad oleksid nõus "töökoha serverisse" tõstmisega. Varem pidime tuginema vaid terminalide tootja Wyse eritarkvarale.

Süsteemi halduse vaatest on aga kõige huvitavam uus funktsionaalsus Unified Remote Desktop Web Access (URDWA) ja AppV kasutusõigus.

URDWA on veebipõhine maaklerkeskkond, mis juhib kasutajat teenuse juurde, mis just temale mõeldud on. Osad kasutajad on näiteks seadistatud terminaliserverisse kuid teistele on serverisse paigaldatud oma Windows keskkond. URDWA teenus suunab kasutaja õige serveri / virtuaalmasina juurde. Nii saab palju paindlikumalt reguleerida, milliseid rakendusi kasutaja tohib kasutada ja kui eraldatud peab olema tema töökeskkond teiste kasutajate töökeskkonnast. URDWA funktsionaalsus tähendab ka seda, et nüüd on Microsofti vahenditega võimalik luua mõistlik kaugarvuti teenus ning pakkuda kasutajatele serverist Windows XP, Vista või 7 keskkonda.

RDS litsents sisaldab AppV kasutusõigust, mis süsteemiadministraatori jaoks tähendab, et terminalirakendusi saab nüüd ilusti kapseldada ja uue rakenduse paigaldamine ei töötle registrit kasutuskõlbmatuks. Samuti saab paralleelselt hoida sama rakenduse mitut versiooni, näiteks kui mõni makro ei tööta Excel 2007-s, saab paralleelselt kasutada Excel 2003 versiooni. Lisaks saab AppV-s määrata, millised kasutajad tohivad milliseid rakendusi kasutada ja nad saavadki ligi vaid lubatud rakendustele, sest ühtegi rakendust otse arvutisse ei installeerita. AppV loeb üle kui palju mingi rakenduse litsentse kasutusel on ja nii võib kokku hoida litsentsikuludelt.

Need uuendused parandavad oluliselt terminalikeskkonna kasutajakogemust ning teevad süsteemiadministraatorite töö lihtsamaks. Samuti parandab kontrolli terminalikeskkonna üle ning kasutuses olevate tarkvaralitsentside üle. Arvan, et terminalilitsentsi hinna 5% tõus on enam kui kompenseeritud väiksemate halduskulude ja võimalik et ka väiksemate rakendustarkvara litsentsikuludega.